Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid – hinnat ja saatavuus

Ood raamatutele, kassidele ja inimestele, kes neid armastavad. Keskkoolipoiss Rintaro Natsuki armastab aega veeta oma vanaisa raamatuäris raamatute seltsis. Talle ei meeldi koolis käia, seepärast teeb ta koolist tihti poppi. Koolikaaslased kutsuvad teda hikikomori'ks - need on Jaapani noored, kes sulguvad oma tuppa ja keelduvad igasugusest suhtlusest väljaspool koduseinu. See on küll tõsi, et Rintarole meeldivad raamatud rohkemgi kui inimesed ja ta naudib üksiolekut, aga tal pole midagi ka selle vastu, et varahommikul või õhtul vanaisaga teed juua ja kirjandusest rääkida. Rintaro turvaline maailm variseb kokku, kui vanaisa äkitselt sureb ja poisil tuleb kolida elama tädi juurde, keda ta isegi ei tunne. Pealegi pärib ta vanaisalt pankroti äärel oleva raamatuantikvariaadi, mis tuleb sulgeda. Rintaro valmistub ebameeldivaks elumuutuseks, kui ühel päeval ilmub välja kõnelev kass Tiiger, kes palub Rintarod, et ta aitaks vabastada hädas olevad raamatud. See õilis missioon viib neid labürintidesse, kus raamatutele tehakse liiga. Poiss peab kasutama oma leidlikkust, et kogu maailma kirjanduspärand hävingust päästa.*Sosuke Natsukawa (sünd 1978) on ametilt arst. Ta töötab ühes Nagano haiglas ja kirjutab töö kõrvalt raamatuid. 2009. aastal ilmus ta esikteos "Haiguslugude taevane kartoteek" ("Kamisama no karute"), mis pälvis Shogakukani kirjastuse ilukirjanduspreemia ja tõi Jaapani Kirjastajate Ühingu auhinnakonkursilt 2. preemia. Raamatut müüdi üle pooleteise miljoni eksemplari ning sellest vändati film. Pärast esikteosega saavutatud edu on ta kirjutanud veel mitmeid raamatuid, millest 2017. aastal ilmunud "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid" ("Hon o mamoro to shita neko no hanashi") on ainsana tõlgitud mitmesse keelde. Selle raamatu üheks tegelaseks on kass Tiiger, kelle terav keel ja mõistatuslik naeratus meenutavad kohati Lewis Carrolli kuulsat Irvikkassi Alice'i seiklustest. Ka peategelase Rintaro kummalisi läbielamisi labürintides ja eneseotsinguid võib võtta autori kummardusena Carrolli teosele. See fantaasiarikas mõistujutu vormis esitatud lugu on ülistuslaul raamatutele, mida tuleb kindlasti kaitsta ja hoida, aga eelkõige ikka lugeda.