A.H. Tammsaare

Viron kansalliskirjailija A. H. Tammsaaren (1878–1940) vuonna 1939 ilmestynyt viimeinen romaani on yhteiskuntakriittinen puheenvuoro omasta ajastaan ja samalla nykyajasta. Päähenkilö, maalaisjörrikkä Jürka, on oikeasti itse Paholainen, jonka Jumala on lähettänyt maan päälle tekemään koetta. Jürkan onnistuminen tai epäonnistuminen ihmisenä ratkaisee, pitääkö Hänen, Kaikkivaltiaan, tuhota vai säästää ihmiskunta. Jürka asettuu vaimoineen mökkiin kylän laidalle aloittelemaan elämää maan päällä. Naapurin Ants sanoo auttavansa tulokasta, mutta sitoo tämän ovelasti velkaorjuuteen. Kiristystä, petosta – myös seksiä ja väkivaltaa: murhapoltto, kuolema, valehautaus ja salavuoteus seuraavat toisiaan. Sävellaji on molli, tarina lopultakin traaginen – mutta koko ajan välkkyy myös komiikka ja huumori, usein hirsipuuhuumori.

When the Storm Fell Silent is an ironic, tragic and contradictory work which reflects the author’s ambivalent attitude to the 1905 Revolution in Tsarist Russia, which Estonia was then a part of. He sympathised with the policies but disagreed with the random violence. This however does not do justice to the complexity of this great work which comprehends the difficult truth that the majority’s altruism, humanity and desire to improve other people’s lives can end in so much suffering without any durable gains. What appears simple becomes entangled in a web of mendacity, double-speak and false promises. Indrek, the central character, clearly represents Tammsaare’s own convictions, but not exactly. The author can approach any subject and stun the reader with his novel interpretations, and also gives the reader the opportunity to read his words and infer varied understandings and appreciations. Every actor in a revolution is represented here: from left to right and back again, every striking worker, every shopkeeper, every landowner, every policeman, every spy, every worker’s wife, every outsider and every starry-eyed teenager. Few people are who they first seem to be, and the shifting trends of the crowd are followed and carefully examined – a force of nature that ultimately is spent. When the Storm Fell Silent is Volume III in the Truth and Justice pentalogy, a monumental work which has been translated into many European languages, but only now being published in English for the first time by Vagabond Voices. The first two volumes, Vargamäe and Indrek deal with the personal and the familial and this third volume with the public and societal, but always both elements are present: one in foreground and one in the background, because Tammsaare is as much a holistic writer and he is an extraordinarily imaginative one.

Viron kansalliskirjailijan esikoisromaani vuodelta 1922 sijoittuu pohjoisvirolaiselle maaseudulle. Teos kuvaa koskettavasti ja terävästi vasta itsenäistyneen maan yhteiskunnallisia ristiriitoja. Samalla se on Katku-nimisen maalaistalon perineen, miestaposta vankilassa istunen Villun ja Korpiojan tilan ainoan tyttären Annan traaginen rakkaustarina. Teoksen loppuratkaisu on ajankohtaansa nähden rohkean epäsovinnainen ja herätti romaanin ilmestyessä suuren kohun kotimaassaan. Kieleltään ja teemoiltaan Korpiojan isäntä on yhtä puhutteleva ja ajankohtainen kuin ilmestymisaikanaan. Edellinen Juhani Salokantelen Tammsaare-suomennos Rakastin saksalaista oli vuonna 2020 Agricola-romaanisuomennoskilpailun kolmen finalistin joukossa.

A. H. Tammsaare romaanisarja "Tõde ja õigus" viimane osa pehmeköitelises formaadis. Viies raamat ühendab kõiki eelnevaid ning esimene ja viimane köide asetuvad kohakuti. Nimelt jõuab tegevus tagasi Vargamäele: Indrek tuleb tagasi isatallu, et jõuda endas ja teistes selgusele. Tegevustikku saadavad pidevad võrdlused aastatetaguse Vargamäega ja esimese köite aeg on tõstetud mütoloogilisse seisundisse, kus kõik, mis toimus, tundub püha. Vanal Andresel pole aga uues maailmas enam kohta, ta on justkui elav mälestus. Vanaperemees on oma alatise mässu üle järele mõelnud. Ta on leidnud vabaduseprobleemile seletuse, mis ei lahenda küll inimese elu absurdi, kuid aitab seda siiski mõtestada. Selles teoses saavad mälestused olulisemaks kui olevik. Kui kord astusid Krõõt ja Andres Väljamäest üles, siis nüüd sammuvad Indrek ja Tiina viimast korda sealt alla. Taas on tegemist üles-alla, tõusmise-laskumise ja saabumise-lahkumise vastanditega. Tiinal on kaasas ka Krõõda rätik, mis on kui mateeriasse valatud mälestuskild. Tammsaare ise on pentaloogia põhiplaani kirjeldanud nii: "Ma kavatsesin oma romaani nõnda, et I jagu kujutaks võitlust maaga, II - võitlust jumalaga, III - võitlust ühiskonnaga, IV - võitlust iseendaga ja oma eluõnnega ja V - alistumist."1934. aastal sai Tammsaare "Tõe ja õiguse" IV ja V osa eest presidendi kirjandusliku auhinna.

IV osa A. H. Tammsaare romaanisarjast "Tõde ja õigus" pehmeköitelises formaadis. Neljas osa kujutab inimese võitlust iseendaga. Läbi sügavamõtteliste dialoogide ja tegelaste pihtimuste saab lugeja heita pilgu nende teadvusse ja hinge. Esimese maailmasõja ajal rikkaks saanud Eesti Vabariigi tõusikseltskonnas lokkab korruptsioon, mustad tehingud ja isiklike kirgede rahuldamine. Sellises atmosfääris peab Indrek rasket võitlust iseenda ja oma õnne pärast. Indreku ja Karini suhetes peegeldub ka üks Tammsaare lemmikteemasid - mehe-naise võimetus teineteist mõista. Karin ja Indrek moodustavad samasuguse vastandite paari nagu Andres ja Pearugi. Nimelt tahab Indrek maailma mõistusega kontrollida, seda süstematiseerida ja analüüsida, kuid Karin on kahtleja ja tõdedega mängija. Tema eesmärk on jõuda lõpliku tõeni ning paljastada ka kõik varjatu, kuid samas ei rahuldu ta ühegi tõega. Tihti peegeldab Karin lugejale Indreku sisemaailma. Karinis ilmnevad inimest juhtivad irratsionaalsed tungid: armastus, võimuiha ja süütunne ning ta vallandab neid ka teistes. Indreku provotseerimisega saavutab ta viimase vabanemise sisemisest paigalseisust ja avab tema hingeelu keerukuse. Indreku naise Karini iseloomus on nähtud sarnasusi Tammsaare naise Käthe Hanseni omaga ja tegelikult ongi teos pühendatud Käthele. Mõned kriitikud hindavad "Tõe ja õiguse" IV raamatut parimaks osaks pärast I jagu, mõned on seda pidanud lausa terve romaanitsükli parimaks osaks.

III osa A. H. Tammsaare roomanisarja "Tõde ja õigus" pehmeköitelises formaadis, mis ilmus esmaskordselt 1931. aastal. Romaan käsitleb 1905. aasta revolutsiooni, mil valitseb palju segadust: näib, et harjumuspärane elukorraldus on lakanud ja mõistusel on toimuvast raske aru saada. "Isegi loodus on nagu kaotanud tasakaalu" - maasikate õitsemine vaheldub lumesajuga. Tegevus toimub sügiseses Tallinna linnaruumis, mis on selgelt äratuntav. Õhustikule on olemuslik hääbumise ja lagunemisega seotud meeleolud. Üldine õhkkond on sünge, ilm udune ja rõske. Samas on tegelased eestlastele omaselt pidevas parema maailma ootamise seisundis. Kuna autor koges isiklikult revolutsioonisündmusi ja elas nende keskel, on tõenäoliselt selles "Tõe ja õiguse" osas esindatud tugevalt autobiograafilisi elemente. Tammsaare analüüsib, mis võtetega kasutavad revolutsioonitegijad massi mõjutamiseks ideedega manipuleerimist ehk missugused on revolutsiooni psühholoogilised protsessid. Autor väljendab selgelt arvamust, et igasugune vägivallast lähtuv (vabadus)liikumine annab tulemuseks vaid hävingu. Teos on justkui inimese võitlus ühiskonnaga. Peategelaseks on Indrek, kes kogeb revolutsiooni keskel olles küll vabadusliikumise ideede ilu, kuid näeb ka neis peituvat pettust - rahvale lubatud maapealset paradiisi. See on põhjus, miks ta sellest kõigest lõpuks eemale astub. Revolutsiooni eitavate vaatenurkade tõttu sai teos 30.-ndatel aastatel palju teravat kriitikat nii Eesti Vabariigis kui ka NSV Liidus, samuti Eesti NSV-s kuni 1960.-ndate lõpuni.

Andres, an Estonian peasant, purchases a smallholding in a marshy part of the country, which the novel is named after. He takes his young wife, and an incident with their cow sets the tone for a life of struggle in which the family grows and gradually lifts itself out of extreme poverty. They don’t only have to strive against the elements, but also against their neighbour Pearu, a wily and ruthless man. This Tolstoyan epic amongst the peasantry and the restless city (in volumes 2 – 4) tells the story of how Tsarist Estonia developed into the First Republic through the experiences of a family and in particular the partly autobiographical character of Indrek, who leaves the land to get an education at the end of this volume. This monumental work by Estonia’s greatest writer is a European classic which has for too long been neglected in the English-speaking world.

The newly independent Estonia may be moving forward from its dark past, but not quickly enough for young lovers Oskar, an Estonian university student, and Erika, a Baltic German descended from a now defunct nobility. The old prejudices remain, and they are strong between the Baltic Germans and the Estonians who once worked on their estates. After meeting Erika's grandfather to request her hand in marriage, Oskar questions the source of his love: is he merely a slave pining after his master? Does he really love Erika as a person, or is he subconsciously drawn to her ancestry and the dynamics of the old order? Published in 1935, I Loved a German is one of the final and best-known works of celebrated Estonian author A. H. Tammsaare. It has been praised for its psychological realism, its diary format and its rare Baltic German perspective, and has been adapted for both stage and screen.