Aldur Vunk

Oscar Alexander Brackmann (1841-1927) oli Pärnu linnapea ligi 40 aastat. Selles raamatus on kirjas tema esivanemate teekond vasksepast hõbedatöötlejateks, samuti kõrgelt haritud põlvkonna esindajate liikumine vabrikudirektorist mõisavalitseja ja linnasekretärist linnapea ning rahukohtuniku ametiteni. Valikud 19. sajandi ühiskonnas on toodud lugejani läbipõigete tollastesse oludesse ja pildiga arengutest ning sündmustest jõutakse lähemale kogukonnajuhi rollile ja võimalustele edendada talle usaldatut üsna vahelduvates oludes. 25 aastat läbi omavalitsus- ja koolireformide, industrialiseerimise, raudtee- ja jalgrattabuumi on pannud aluse paljule tänases linnaelus, näidates omavalitsuse arenguloogikat, mis kohati on näivalt ajatu.

"It would be better for us, if this stift [of Tartu] came into the hands of a good man, who is born in this land as we are and who is our friend and patron as he is of our Order, rather than it fell into the hands of an outlandish man." Thus did Wennemar von Brüggenei, Land Master of the Teutonic Order, describe his opinion in 1400. Yet, the statement was true throughout the Medieval period: if the Bishop of Tartu supported the Teutonic Order, the Order's star in Livonia was on the rise, as the other bishops could not stand against the two. 17th century chronicler Christian Kelch kept this in mind when he described this territory as the most powerful in Livonia. The bishopric which was created after the conquest of Tartu in 1224 lasted until 1558 when it surrendered to Russian troops. Thus did the "most powerful" fall as the first. How did the twists of fate, otherwise known as the choices of the bishop and his estates, lead to that outcome? What were the problems the Bishops of Tartu faced and how did these change throughout the Medieval period? These questions are answered through the reigns of the 27 known bishops and the power structures of the bishopric. In addition to the history of the bishopric, the history and development of the town of Tartu, the principality's episcopal castles (Vana-Kastre, Kirumpää, Kastre, and Vastseliina), and feudal castles, the most well known of which is Rõngu, are described. The descriptions are supported by maps and reconstructions, taking into account the most recent archaeological surveys.

"Meile oleks meeldivam, kui see [Tartu] stift saaks ja läheks ühe tubli mehe kätte, kes on siin meiega sel maal sündinud, on meie ja meie ordu soosija ja sõber, kui et see läheks mõne välismaa mehe kätte." Saksa ordu Liivimaa meistri Wennemar von Brüggenei 1400. aastal avaldatud arvamus kehtis terve keskaja jooksul: kui Tartu piiskop pooldas Saksa ordut, oli ordul Liivimaal täht tõusujoonel, kuna ülejäänud Liivimaa piiskopid ei suutnud nende kahe liidule vastu astuda. Tartu stifti jõukust ja rahvarohkust kirjeldades kutsus 17. sajandi kroonik Christian Kelch seda territooriumi kõige võimsamaks Liivimaal. Tartu vallutamisega 1224. aastal alguse saanud piiskopkond kestis 1558. aastani, mil see alistus Vene vägedele - "kõige võimsam" Liivimaal langes siiski kõige esimesena. Kuidas viisid saatuse keerdkäigud ehk piiskoppide ja tema seisuste valikud selle tulemuseni? Mis olid Tartu piiskoppide kõike aktuaalsemad mured ning kuidas need keskaja jooksul muutusid? Vastame neile küsimustele, vaadeldes teadaoleva kahekümne seitsme piiskopi valitsusaegu ja piiskopkonna võimustruktuure. Piiskopkonna ajaloole lisaks kirjeldame ka Tartu linna, stifti piiskopilinnuste - Vana-Kastre, Kirumpää, Kastre ja Vastseliina - ja vasallilinnuste, sh neist tuntuima, Rõngu ajalugu ja arengut. Kirjeldusi toetavad kaardid ja illustraatorite koostatud rekonstruktsioonid ning arvesse võetakse ka värskeimaid arheoloogilisi uuringuid.