Andrus Ansip

Andrus Ansip jutustab avameelselt lugusid oma elust alates ajast, mil ta vanaisa põlvel istudes vanaisa elutarkusi kuulas, ning lõpetades tänasega, kui ta ise lapselapsi põlvel hoiab. Need, kes raamatu läbi loevad, mõistavad paremini Andrus Ansipi valikuid keerulistes situatsioonides, saavad ülevaate peaministri tööst ning sellestki, millest tavaliselt ei räägita - kuidas on turvatud peaminister ja tema pere; mis pronksiöö sündmustest on jäänud avalikkuse eest varjule; kuidas on otsustatud mõni suur riiklik tehing, miks osteti näiteks raudtee riigile tagasi; mida teevad tippkohtumiste ajal riigijuhtide abikaasad. Ja mida on peategelane läbi elanud, olles ise Eesti saatust puudutavate sündmuste keskpunktis. Küllap tekib lugejalgi rohkesti äratundmishetki: ta elab taas läbi ülikooliaja ja malevaelu, võtab vastu esimesed eurod, elab kaasa Liibanonis röövitud jalgrattureile, vaidleb Euroopa Parlamendis. Ja hakkab kõigi nende sündmuste keskel paremini mõistma, miks üks või teine otsus langetati just nii, nagu see langetati. Andrus Ansipi jutustatu aitas raamatuks kirjutada ajakirjanik Ülo Russak.

Minu Eesti, minu Euroopa. 20 aastat hiljem Tänavu 1. mail möödub Eesti astumisest ELi 20 aastat. Mida on Eesti riik Euroopa liikmesriigina saavutanud, kuidas on liikmesus mõjutanud Eesti ühiskonda ja inimesi? Kuidas on muutunud Euroopa Liit ise? Raamat koosneb intervjuudest ja esseedest. Sõna saavad inimesed, kellest enamik on olnud Eesti ja Euroopa Liidu koostöö võtmeisikud, aga ka muude elualade esindajad. Raamatu juhatab sisse kirjanik Tõnu Onnepalu. Ka kõige raskematel kriisiaegadel on eestlaste toetus Euroopa Liidu liikmelisusele püsinud kõrgel. Emeriitprofessor Marju Lauristin tõdeb: "Olla eurooplane ei ole loosung! Eurooplaseks olemine ei tähenda oma asja ära unustamist, vaid pigem suure pere lapseks olemist. Suure pere laps on alati õnnelikumas keskkonnas kasvanud, kuna ta ümber on palju õdesid ja vendi." Raamat on illustreeritud rohkete fotodega.