Anti Saar

Ühes Tõru tänava hoovis asub kolm vana ja kõrget puumaja: punane, kollane ja hall. Halli kohta ütleb Mati ema, et see on loojangukarva, aga seda vist küll ainult siis, kui maja loojanguvalguses vaadata. Nendes majades elavad lapsed ja täiskasvanud, kassid, koerad ja kindlasti ka mõned väiksemad elukad. Punase maja katusel pesitsevad kajakad. Sama maja katusekorteri seintel on vaibad. Neist vaipadest ei tea õieti keegi. Ammugi ei teata seda, et need maksavad korraliku sportauto hinna - kuni need ühel heal päeval saladuslikult kaovad.

Kak vospityvat rebenka, esli nauchnye trudy tjazhely - tolko s jumorom i zhelaniem sdelat zhizn raznoobraznoj, poleznoj i prijatnoj. Pered vami takaja "instruktsija" ili sovety po osvoeniju povsednevnykh navykov. Ee sozdali talantlivye ljudi - avtor Anti Saar i khudozhnik Alvar Jaakson. V takoj kompanii chtenie budet s udovolstviem i dlja udovolstvija.

Missugune on sinu unistuste suvevaheaeg? Aga unistuste sünnipäev? On sul ka unistuste hommikusöök, unistuste puhkusereis või unistuste linn? Ehk on sul isegi unistuste aed? Härra Haraldil on. Aga see pole mingi aed, mida Harald endale ihkaks. Ei, see on aed, milles härra Harald kasvatab oma unistusi.

Kas olete kohanud jopega konna? Ei ole? Kedagi niisugust ei kohta te ka selles raamatus. Selle raamatu konn on üpris suvaline tegelane, pole tal jopet ega traksipükse ega supeltrikood. Või veel, tal pole isegi nime! Aga temast proovitakse ikkagi jutustada. Ning selle käigus jutustatakse vahest rohkemgi sellest, kuidas seda väikest elukat, konna, lasteraamatutes, laulukestes ja kõnekäändudes kujutatakse." Konn" on raamat inimese ja looma suurest sõprusest, sügavast austusest ja täielikust ükskõiksusest teineteise suhtes.

Ikka ja jälle kuuleme, et laps ei oska istuda ega astuda. Aga kuidas ta võikski, kui pole raamatut, mis sääraseid oskusi õpetaks? Nüüd on selline raamat olemas! Istumise ja astumise juhendite kõrval leiad siit veel suure hulga kasulikke näpunäiteid igapäevaste oskuste omandamiseks. Anti Saare ja Alvar Jaaksoni "Kuidas istuda, kuidas astuda" on humoorikas käsiraamat, mille peamine sõnum näib olevat see, et mitte miski siin ilmas pole enesestmõistetav.

Peamiselt tõlkijana ja lastekirjanikuna tuntud Saar on viimase kolme aasta jooksul joonistanud puid - korraga rutiinselt ja sundmõtteliselt, õhtust õhtusse. Piltide kõrval on raamatus mõtisklused joonistamisest, puudest ja isast, kelle Saar sel kevadel kaotas. Puude tagant paistab mets. Aga kui terasemalt vaadata, siis hakkavad metsa taustal paistma mitmesugused puud: arukased ja sookased, hallid ja sanglepad, toomingas, türnpuu ja künnapuu, paar kõrgemat kuuske ja muidugi kõiksugu pajud. Puude taustal on tüved ja oksaharud, nende taustal lehekroonid, -klumbid ja -sagarad. Leheklumpide taustal on puulehed, nende taustal siksakid, spiraalid ja võnked, ebaühtlane sigrimigri, mille taustal, kui päris lähedalt vaadata, hakkab uuesti paistma mets, padrik, tihnik.

Eesti keele õpiku läbiv teema on ühe kooli 4. klassi õpilased oma rõõmude, murede ning suuremate ja väiksemate arusaamatustega. Koostajate peamine eesmärk oli luua õpik, mida lapsel on lõbus avastada, mis lõimib eri valdkondade tekste ja õpetab hoidma nii ennast kui ka loodust meie ümber. Eri raskusastmega lustakad ja harivad tekstid, palju põnevat lugemismaterjali eri ajastutest. Lihtsalt ja selgelt esitatud teooria. Lõiming loodusõpetuse töökavaga õpetab hoidma nii ennast kui ka ümbritsevat keskkonda. Juhendid projektitöö algteadmiste omandamiseks.

"Sõnaraamat" koondab 123 eksperimentaalset kirjutamisharjutust loomingulises piirsituatsioonis. Iga päev kindlal kellaajal saadab keegi tuttav autorile suvaliselt valitud nimisõna. Ja igale sõnale tohib autor kulutada täpipealt viisteist minutit. Ajapiirangust kinnipidamiseks on suhtluskanalina kasutatud Facebooki messenger'i. Nii valmib omalaadne teatmeteos, milles sõnu ei seletata mitte üldkehtivate määratlustega, vaid spontaansete seoste ja isiklike mälestustega.

Kord elas mees, kus täpselt, me ei tea,kuid üpris noorelt oli selge tal, mista lastele on halb - ja mis on hea,ning kuulsusrikkaks tulevikuks valmissee isa tahtis panna oma poegi. Üks oli Tiit, teist venda Teeduks hüüti(võin eksida, kuid nimed suurt ei loegi -loeb see, mil moel neid kasvatada püüti). Anti Saare värske värssjutustus pajatab pöörase loo karmide kasvatusmeetmete võimalikest mõjudest lastele.

Kazhdomu rebjonku chitajut knigi, chasche mama, no ne tolko. A potom on nachinaet chitat samostojatelno i rano ili pozdno zadumyvaetsja o tom, chto knigi ved kto-to pishet. A pochemu by i emu ne poprobovat osvoit eto neprostoe, no takoe uvlekatelnoe delo? Vot i v svoej knige "Kak ja ne stal pisatelem" (Kuidas minust ei saanud kirjanikku) Anti Saar rasskazyvaet ob etom. Zabavno, konechno, no nachalos eto, v obschem-to, pochti sluchajno. Kak-to raz na skuchnom uroke v shkole on nachal chirkat na poljakh tetradki. Kto iz nas ot skuki ne delal etogo? To li on risoval, to li nachal pisat nebolshoj rasskaz, to li vyvodit odno-edinstvennoe slovo ili prosto tak maral bumagu, vo vsjakom sluchae, vsjo, chto ego okruzhalo, vnezapno ischezlo. On vdrug ochutilsja v otkrytom more na bortu kakogo-to strannogo parusnika. More bushevalo, volny bilis o bort i zalivali palubu, i emu prikhodilos byt odnovremenno kapitanom, botsmanom i jungoj. Sudno kazalos khrupkim, kak bumazhnyj korablik, krome karandasha malchiku bylo ne na chto operetsja. Vnezapno on propal i snova sebja nashjol, pochuvstvoval strakh smerti i svojo novoe rozhdenie. Nikogda ranshe nichego stol potrjasajuschego s nim ne sluchalos. Kniga napisana khoroshim obraznym jazykom, ona uchit sochetat poljot fantazii i trud, blagodarja kotoromu, avtorskie fantazii stanovjatsja interesnymi ne tolko emu samomu, no i chitateljam. Kniga poluchilas ochen interesnoj, vesjoloj, pouchitelnoj i poleznoj dlja malenkikh russkojazychnykh chitatelej Estonii. Kniga "Kak ja ne stal pisatelem" byla otmechena:V 2021 g. kak nomimnant ezhngodnoj literaturnoj premii fonda Eesti Kultuurkapital;v 2021. na konkurse Hea lasteraamat kak odna iz luchshikh detskikh estonskikh knig goda

Oli kord poiss, kellele meeldis kirjutada. Naljakas küll, aga see algas peaaegu juhuslikult. Ühes igavas koolitunnis hakkas ta vihikulehe servale kritseldama. Kes meist seda ei teeks? Alustas ta joonistust või jutukest, kirjutas ta üheainsa sõna või sodis niisama, igatahes oli klassiruum tema ümbert korraga kadunud. Ta leidis end hoopis ulgumerelt mingi kummalise purjeka pardalt. Meri möllas, lained peksid üle poordide ja temal tuli olla üheaegselt kapten, pootsman ja junga. Alus tundus habras nagu paberist laevuke, poisil aga polnud toetuda muule kui pliiatsile. Ta oli korraga kadunud ja iseennast leidnud, tundis surmahirmu ja seda, et on uuesti sündinud. Midagi nii vaimustavat polnud temaga kunagi varem juhtunud.