Anton Tammsaare

Publitsistikakogumiku "Sõjamõtteid" ilmumise 1919. a. võib paigutada enam-vähem A. H. Tammsaare (1878-1940) neljakümne aastaseks saamise murrangukohale. Lähtudes Esimese maailmasõja kogemusest ütles Tammsaare oma seisukohad selgelt välja, ta kasutas avalikkuse ette jõudmiseks kõiki selle aja võimalusi, avaldades oma artikleid päevalehtedes. Neid tekste praegu üle lugedes tekib sügav austus ka tollaste ajalehetoimetuste vastu, kes sõjaseisukorras viibiva suurriigi tsensuurist hoolimata avaldamisvõimaluse andsid. Nõnda said Eesti maailmasõja ajal Tammsaare artiklitest Tallinna ajalehtede juhtkirjad, mis pakkusid tavalise sõjakroonika laiemat analüüsi ja sügavamat mõistmist. Autor lisas oma raamatu lõpuossa ka viis ilukirjandusliku koega ja ajalehtedes ilmumata lugu. "Eesti mõtteloo" 170. köitele, mis on "Sõjamõtete" kui tervikkogumiku teine väljaanne ühtede kaante vahel, on järelsõna kirjutanud Peeter Järvelaid.

Algas töö, algas eluaegne töö, algas töö, millest pidi jätkuma isegi tulevale põlvele... Lootusrikkalt koos Krõõdaga Vargamäele saabunud Andres unistab õigusest ja paremast elust, kuid satub silmitsi nii looduse kui ka inimeste trotsiga. Talle vastanduva Pearu - kavala, elunautiva ja kiusliku naabri - kaudu peegeldub Andreses peituv visadus ja kangus. Mida rohkem väljakutseid Andres elult saab, seda kindlameelsemalt hakkab ta, toetudes piiblisõnale, otsima oma tõde ja õigust nii kohtust kui ka kõrtsist. Andres seisab dilemma ees: kas tõde ja õigus ning jumalakummardamine on see, mille poole inimene elus peab pürgima? Või on miski sellest veel tähtsam?

Nõnda on "Kõrboja peremehes", nagu igas õiges romaanis, koos, ja üsna võrdväärsetena koos, lausa abiellu heitnud ajatu ja ajalik. See, et me Anna Kiviristi ja Katku Villu armastuse loole ikka veel kaasa elada saame, annab tunnistust, et see lugu võiks toimuda ka täna, nii nagu ta võis toimuda ka tuhande aasta eest ja tõenäoliselt võib toimuda ka tuhande aasta pärast. Aga! Aeg ja olud, mida romaan edasi annab, mida ta endas kätkeb, pole ometi mingi juhuslik garneering või pealiskaudne rüü, mille ajatutelt kangelastelt ükskõikselt võib maha heita. Ajalik ja ajatu on romaanis lahutamatult seotud, ning alati on aeg ja olud, nende täpne edasiandmine ka romaani üheks rikkuseks, üheks põhjuseks, miks teda loetakse tema kaasajal, miks teda loetakse hiljem, kui neid olusid enam ümbertringi leida ei ole. Tõnu Õnnepalu, kirjanik

Klassikaks saanud romaanide kõrval on Tammsaare kirjutanud ka kaks näidendit - draama "Juudit" (1921) ja allegoorilise komöödia "Kuningal on külm" (1936), mis kuuluvad eesti draamakirjanduse põhivara hulka. Naiskarakterid on Tammsaare loomingus mänginud olulist rolli: nad on meestegelaste elus mingi etapi algatajad või lõpetajad, sündmuste edasiviijad. Nii ka nimitegelane piibli apokrüüfil põhinevas "Juuditis". Kes oli Juudit? Neitsi ja kodulinna lunastaja või küüniline valetaja ja mõrvar? Juudit ja teisedki näidendi tegelaskujud pakuvad ikka ja jälle uusi tõlgendusvõimalusi." Juuditist" 15. aastat hiljem valminud "Kuningal on külm" on reageering poliitilisele korruptsioonile ja demagoogiale, pilge ja naer Euroopa "juhtide" üle. Valitseja, kel hakkab Euroopa kultuuri tohuvabohus õudne ja külm, ainsaks lootuskiireks on lihtne süütu naine. Kus on see naine täna?

"See on nii lihtne mõista," lausus Villu. "Mina kandsin teid kaldale ja panin märjalt, nagu olite, selle suure kase alla ning põlvitasin ise teie juurde...""Noh ja siis?" küsis perenaine kärsitult." Ja siis läks mul parem silm peast," vastas Villu, vastas lihtsalt ja rahulikult, nagu oleks tal ikka veel muinaslooga tegemist, ainult tema pahem silm hakkas suurema hooga virvendama." Aga kuidas?" päris perenaine ikka veel." Jooksin orgi otsa, mis teil peos oli, kui teie jooksite," ütles Villu. Tammsaare esimeses romaanis "Kõrboja peremees" (1922) on 1920ndate külaelu taustal kandvaks ideeks ühelt poolt armastus mehe ja naise vahel, teisalt armastus maa vastu. Kas armastus suudab ületada seisuse piirid? Kumb on tähtsam, kas armastus teise inimese vastu või kohustus maa ees? Need on teemad, mis ikka ja jälle tõstatuvad Tammsaare romaanides, pannes inimesi tegema valikuid, võitlema oma hinges, et leida vastuseid olulistele küsimustele. Just seetõttu ongi Tammsaare teosed ajatud ja kõnetavad meid ka tänapäeval.

"Aga tead, mis otsusele mina tänase ööga jõudsin? Peta mind ükskõik kui hirmsasti ja jälgilt, ega sa m'ust ikkagi lahti saa: ma armastan sind ikka, armastan iseoma ja sinu tahtmise vastugi. Pealegi mõtlesin ma, et kui sa muidu kuidagi ei või, kui pead mind tingimata petma, eks siis peta, küll ma juba kannatan välja, sest et on armastus, see üsna õige. Aga vanaks lähen ma nõnda ruttu ja silmad kustuvad nutust pähe, see on kindel. Tundsin maal omavanust naist, kel silmad kustusid poole aastaga. Siis ma ei teadnud, mis see oli, aga nüüd mõistan, et see oli armastus, see üsna õige armastus.""See on nii hirmus!" ütles mees. "Aga on sul veel pisutki minusse usku, kui ma tõotaksin, et ..."1934. a ilmunud "Elu ja armastus" on ennekõike noore ja naiivselt eneseteadliku Irma ning isemoodi moraalsete arusaamadega jõuka ärimehe Rudolfi ajatu armastuse lugu, kus üks pool ajab elu närususe taustal taga absoluutset armastust, teine aga on võimetu looma kestvaid suhteid. Kui armastus satub löögi alla, tekib paratamatult küsimus: kuidas elada ja armastada? Kuidas armastades inimese elu muutub? Miks ajab armastus hulluks ja pöörab elu peapeale? Kas siis, kui lõpeb armastus, lõpeb ka elu? Tammsaare esitab üldinimlikke küsimusi, millele otsime vastust ka täna.

"Ants, sina oled mu vaenlane.""Vaenlane või sõber, peaasi, et oleks kasulikum.""Sinusuguse peaks maha lööma.""Pole sellest kasu, kallis Vanapagan," naljatas Ants, "teised inimesed, kes järele jäävad, on samasugused.""Ikka võetakse sellelt, kes teinud ja?...""Ja kõige paremini sööb see, kes midagi ei tee," lõpetas Ants. Vanapagan Jürka saabub oma naise Lisetega Põrgupõhjale, et koos maa peal inimestena uut elu alustada ning õndsaks saada. Lihtsameelne ja siiras Jürka kohtub peagi oma naabri Kaval-Antsuga ning kõik muutub üha keerulisemaks. Selgub, et ka õndsaks saamine pole kaugeltki nii lihtne kui peategelasele esmalt tundub. Kas see on üldse võimalik? Anton Hansen Tammsaare ühe kuulsaima teose originaalversioon, millest leiab nii huumorit kui teravat ühiskonnakriitikat. Romaan ilmus esmakordselt pöördelisel 1939. aastal, kuid on aktuaalne oma sügava filosoofilise sõnumiga ka tänapäeva Eesti ühiskonnas. Romaani põhjal on valminud nii erinevaid lavastusi kui ka film.

Sellest kogumikust leiab mitmenäolise valiku A. H. Tammsaare lühiproosat ja publitsistikat. Tammsaare on eelkõige tuntud maaelu kujutamise poolest ja ühe raba serval asuva talu pererahvast räägib ka jutustus "Vanad ja noored". Novell "Pöialpoiss" näitab aga Tammsaaret vähem tuntud küljest ja viib lugeja romantilise fantastika maailma. Tammsaare miniatuurid on tugevalt mõjutatud sümbolismist. Lisaks on kogumikus mõned eelmise sajandi pöördelistel aegadel ilmunud artiklid, mille sõnum on aktuaalne ka tänapäeval, ligi sada aastat pärast nende avaldamist.

"Kõrboja peremees" ilmus 1922. aastal ning seda on eesti kirjandusajaloos nimetatud esimeseks tõelise romaanikangelasega romaaniks. Sellel teosel on eriline koht nii Tammsaare loomingus kui ka eesti kirjandusloos. "Kõrboja peremees" on vaatamata oma väikesele mahule eneses mitut kihti peitev tekst. Romaanil on Tammsaare jaoks väga isiklik taust, romaanil on selge protomaastik ja ka prototüübid. "Kõrboja peremehes" on tugev ühiskondlik, religioosne ja folkloorne taust. Kõiki neid kihistusi kommentaarid avavad. Maarja Vaino kommenteeritud väljaande aluseks on esmatrüki tekst.

Tammsaare romaan "Ma armastasin sakslast" on talupojapäritoluga poolharitlase Oskari ning baltisaksa vaesunud parunisoost Erika armastuse lugu, kirja panduna Oskari pilgu läbi. Ilmumise ajal 1935. aastal puudutas see teos vahetult tollast sotsiaalset elu, demokraatlikus Eestis veel edasi toimivaid seisuslikke suhteid, kuid loomulikult on romaan mitmeplaanilisem. Tänapäeval on endiselt kõnekas tõusiklikkuse teema, aga siin antakse ka sügav sissevaade armastuse seadustesse. Oskari ja Erika ebavõrdsust, mis nende suhtele saatuslikuks saab, võib samuti tõlgendada puht psühholoogiliselt hingelise alaväärsustundena oma armastatu suhtes. Mõnes mõttes võib romaani lugeda ka kui kurbkoomilist kunagise kurtuaasse traditsiooni paroodiat: rüütel tõstis oma südamedaami kättesaamatusse kõrgusse, et tema nimel kangelastegusid teha. Siin on tegu rüütliga, kes pole veel päriselt rüütel, ja südamedaamiga, kes sooviks oma kõrgelt positsioonilt alla päris armastuse juurde laskuda.

Sata vuotta sitten syntyi Viron valtio, ja sen itsenäisyyden alkuvuosiin sijoittuva romaani Rakastin saksalaista kertoo kielletyn rakkauden tarinan. Saksalaiseen yläluokkaan kuuluvan perheen tytär Erika ja köyhän maanviljelijän poika Oskar kokevat todeksi ihmissuhteen mahdottomuuden yhteiskunnallisten ristiriitojen keskellä - kuten Romeo ja Julia 1500-luvun Veronassa. Viron kirjallisuuden rakastetuin klassikko A. H. Tammsaare (1878-1940) piirtää Shakespearen tavoin ajattoman aiheen oman aikansa realistiseksi, surullisen rakkauden koskettavaksi kuvaksi. Suomentaja Juhani Salokannel, johtava virolaisen proosan esittelijä, välittää Tammsaaren elävän kielen sävykkääksi suomeksi.

Satan has a problem: God has come to the conclusion that it is unfair to send souls to hell if they are fundamentally incapable of living a decent life on earth. If this is the case, then hell will be shut down, and the human race written off as an unfortunate mistake. Satan is given the chance to prove that human beings are capable of salvation - thus ensuring the survival of hell - if he agrees to live as a human being and demonstrate that it is possible to live a righteous life. St Peter suggests that life as a farmer might offer Satan the best chance of success, because of the catalogue of privations he will be forced to endure. And so Satan ends up back on earth, living as Jurka, a great bear of a man, the put-upon tenant of a run-down Estonian farm. His patience and good nature are sorely tested by the machinations of his scheming, unscrupulous landlord and the social and religious hypocrisy he encounters. The Misadventures of the New Satan is the last novel by Estonia's greatest twentieth-century writer, Anton Tammsaare (1876-1940), and it constitutes a fitting summation of the themes that occupied him throughout his writing: the search for truth and social justice, and the struggle against corruption and greed. Tammsaare combines a satire on the inequalities of rural life and absurdly rigid social attitudes with biblical themes, mythology, and bawdy folklore. The novel has proved to be an enduring classic of European literature.