Juhan Maiste

Autorikogumik "Lõpp on algus" on mõtteline järg raamatutele "Tuldud teed tagasi" (2002) ja "Tuldud teed edasi" (2007). Siia kaante vahele koondatud tekstid ja luuleread võtavad kokku Juhan Maiste teadustöö ja vabaloomingu peasuunad, mis on inspireeritud tema arvukatest rännakutest mööda Euroopa kultuurihälle. Nii võibki lugeja käsitleda seda ka kui biograafilise teose või reisiraamatuna, sest olgu tegemist akadeemilise teksti, esseistika või luulega, siis esmalt räägivad need paikadest, kus autor on viibinud ja maailma ilust vaimustunud. Rooma, Veneetsia, Olümpose mägi ja Kastaalia allikad, Oxfordi vanad müürid ja Kadrioru park - see ei ole muidugi kõik, vaid alles algus. Juhan Maiste (snd 1952) on kunstiajaloo professor, esseist ja poeet. Lisaks pikaaegsele õppetööle Tartu Ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias ja Eesti Maaülikoolis on ta töötanud külalisprofessorina Rooma, Helsingi, Turu jt ülikoolides. Akadeemilise tegevusega paralleelselt on ta olnud kirglik muinsuskaitse eestkõneleja ning seisnud mõisakultuuri talletamise ja säilitamise eest. Maiste on Läti Teaduste Akadeemia audoktor ja Eesti Maastikuarhitektide Liidu auliige ning on pälvinud mitmeid tunnustusi oma publikatsioonide eest.

Hea lugeja! Raamat, mille avad, on jätk kahele mõisaarhitektuuri käsitlevale köitele, mis hõlmavad ajavahemikku keskajast Põhjasõjani. Käesolev köide on pühendatud mõisaarhitektuuri suurimale tõusuperioodile 18. sajandil. Vandunud truudust uuele võimule, võttis kohalik eliit vastu uue ajastu kutse ja lasi oma kodumaja ehitada võõrsilt pärit arhitektidel ja ehitusmeistritel. Ehtekarbikesena Itaalia ja Prantsuse regulaarstiilis pargi keskel kerkiv mõisamaja sulatas kokku kunstielu ja -vaimu, mis ajal, kui Euroopat räsisid revolutsioonituuled, võimaldas aadlil sulgeda end klantsseinte taha. Ühe viimase siniverelise oaasina Euroopas etendus mõisas ooper, mille noodivõti pärines Louis XIV aegsest Versailles'st ja libreto oli kirjutatud suurimates kunstimetropolides Dresdenis, Berliinis ja Peterburis. Saanud hariduse Saksamaal, reisinud Shveitsis ja Itaalias, jõudis perepoeg vastu jõulusid kodumajja, mille saalis oli ehitud kuusepuu ja tubades süüdatud küünlad. Saadud eurooplasteks, jäädi ometi liivimaalasteks, millest suuremate rokokoosäras losside kõrval Põltsamaal, Väänas ja Õisus annavad tunnistust vanas heas balti stiilis puidust mõisamajad Esnas, Riidajal ja Loodil. Võttes ette Eesti mõisatest pajatava raamatu, ei saa me mitte üksnes uusi teadmisi, vaid ka midagi, mis aitab meil näha maailma huvitavama, mitmekülgsema ja ilusamana. Juhan Maiste on kunstiajaloolane, kelle elutee on pikemate ja lühemate vaheaegadega olnud seotud mõisakultuuriga. Alustanud Helmi Üpruse käe all mõisate inventariseerimisega, võeti Maiste juhtimisel 1970. aastatel kaitse alla ligemale paarsada mõisaansamblit. Tema sulest on ilmunud arvukalt mõisaarhitektuurialaseid raamatuid ja artikleid. Kunagisest õpilasest on saanud õpetaja, kelle juhendamisel on kaitstud mitmeid magistri- ja doktoriväitekirju, sest mõisaarhitektuuri tundmaõppimiseks ei jätku ühestainsast inimesest ega ühestainsast elustki. Iga põlvkond avastab mõisa uuesti ja omal moel, leides üles sõnad ja read, mis juba osaliselt tuhmununa äratavad mõisad ikka ja jälle uuele elule.

Hea lugeja! Raamat, mille avad, on jätk teose "Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada" I osale. See on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba järgmine raamat. Juhan Maiste (snd 1952) on Tartu Ülikooli emeriitprofessor, esseist ja kunstiajaloolane, kelle loomingulise tegevuse fookuses on aastakümneid olnud nii Eesti kultuuriajalugu kui ka laiemalt Euroopa kunstiajalugu antiigist renessansini. Alustanud mõisaarhitektuuri uurijana, on autor pärast paarikümmend aastat kunstiajaloo ja muinsuskaitse filosoofiliste küsimustega tegelemist pöördunud tagasi oma noorusaegade armastuse mõisaarhitektuuri juurde. Maiste kirjutised seovad kokku laiema ja kitsama maailma - Itaalia Prantsusmaa, Inglismaa jt kaugemate maade ning kohaliku pärandi, tuues lugeja ette mõisa kui Balti kultuuri ühe ainulaadsema fenomeni arenguteed. Maiste on ligi neljakümne monograafia, artiklite kogumiku ja luuleraamatu autor, avaldanud üle kahesaja artikli ning pälvinud mitmeid olulisi teadus- ja kultuuripreemiaid (neist viimane Kristjan Raua preemia 2023. aastal ilmunud "Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada" I osa eest).

"Veneetsia. Tallinn. Venice. Merevõim ja kultuurikanalid" annab ajaloolise ülevaate Veneetsia linna kujunemisest ning merenduslikust ülemvõimust Vahemerel, heites ühtlasi valgust kahe linna vahelistele kunsti- ja kultuurisidemetele. Raamat käsitleb põhjalikumalt kuulsat relva- ja laevatööstuse kompleksi Arsenalet, mis on sajandite vältel olnud Veneetsia ja mere "abielu" keskseks sümboliks, lisaks joonistub selle kõrval välja Veneetsia linna laiem ajalugu. Vetepealse linna lugudes tulevad esile paralleelid Veneetsia ja Tallinna vahel, millest omakorda jõutakse Veneetsiat Eestiga ühendavate kunstisidemete juurde eesti kunstnike loomingu kaudu. Eraldi on raamatus tähelepanu all tänapäeva tuntuim rahvusvaheline kunstisündmus - Veneetsia biennaal. Kahe linna - Tallinna ja Veneetsia - sõprust sümboliseerib Tallinnale kingitud gondel, mis kuulub nüüdseks Eesti Meremuuseumile. Gondlite ajaloost ning muuseumi gondlist räägib lähemalt raamatu viimane osa.