Liisi Jääts

Sinerõigas ja brasilipuu, koshenillitäid ja rauarikas muda, paakspuukoored ja värvi-indigopõõsas on näited looduslikest materjalidest, millest saadud värvaineid on Eestis minevikus kasutatud. Mõned neist on kodumaised, teised jõudsid siia kaubanduse vahendusel. Siinne uurimisretk viib ajaloolise sinise, punase ja musta värvimise maailma. Ammused oskused on inspireerinud ka tänapäeva teadlasi ja tööstust. Tutvustame põnevaid lahendusi, milleni on jõutud loodussäästlikke tekstiilvärvimise viise otsides. Nii kohtuvad meie rõiva värvide loos kohalik ja kauge, minevik ja tulevik.

Rikkalikult illustreeritud raamat "Eesti talutoolid" annab ülevaate koduse käsitööna valminud või kohalikult puutöömeistrilt tellitud toolidest, mis olid taludes kasutuses 19. sajandi I poolest kuni umbes 1940. aastateni. Talutooli valmistamise juures peeti alati silmas praktilisust ja vastupidavust. See võis olla lihtne iste, millel oli mugav argiseid töid teha või keerukate kaunistustega uhkuseasi, mida pakuti istumiseks ainult auväärsematele külalistele. Käsitööesemetena on nad kõik unikaalsed, kõnelevad oma valmistaja oskustest ja ilumeelest. Et maailma mööblimoed ei jäänud siinkandis sugugi märkamata, räägivad arvukad jooned talutoolide vormis ja kaunistustes. Oma jälje on jätnud inglise rokokoo, ampiir ja biidermeier. Kohaliku versiooni on saanud Euroopas laialt levinud redelseljatoega- ja pinktoolid. Saartel on talutoolid olnud teistsugused kui mujal: oma eripärad on olnud Muhus ja Kihnus, Pakri saartel ja Ruhnus. Raamatus tutvustatud üle 70 tooli pärinevad peamiselt ERMi kogudest, kus on hoiul suurim talutoolide kollektsioon Eestis.