Mats Traat

Mats Traadi "Tants aurukatla ümber" näitab Eesti külaelu poole sajandi jooksul erinevate riigikordade ajal. Raamat on jagatud viieks tantsuks, iga tants kirjeldab erinevat ajaperioodi ning selleaegset olustikku. Kesksel kohal on romaanis aurukatel ja suhtumine sellesse. Esimene tants räägib 1914. aastast, mil Eesti oli Vene tsaaririigi osa ja käis Esimene maailmasõda. Teine tants kirjeldab Eesti talurahva elu iseseisvas Eestis 1929. aastal. Kolmas tants viib lugeja 1943. aastasse, kui Eesti kuulub juba Nõukogude Liitu ja käib Teine maailmasõda. Neljas tants näitab esimese kolhoosiaasta sügist 1949. aastal. Viies ehk viimane tants kirjeldab aastat 1954. Aastakümnete jooksul muutub aurukatla roll, muutub ühiskond ja inimsuhted. On elutraagikat, aga saab ka nalja.

Mats Traadi (1936-2022) loominguliseks luigelauluks jäänud romaan "Nad elasid oma saatust" on järg suure Palanumäe jõgiromaani senisele lõpuloole - "Tööpataljonile". Iga peatükk kujutab ühte aastat, alates 1949. ja lõpetades 1959. aastaga. Palanumäed ümbritsevad Tsirgusilma talud ja rahvas kord rebitakse eemale oma keskmest, kord tõmmatakse jälle ligi. Maainimesed, endised peremehed, popsid ja uusmaasaajad püüavad kohaneda uue absurdse kolhoosiajaga, võideldes võimaluste piires küüditamiste hirmuga ja saboteerides jõudumööda nõukogude rezhiimi. Ent toore rumala jõu vastu ei saa. Elu veereb pingutustest hoolimata allamäge ja tõmbub kokku. Sureb patriarh Hendrik Susi, tema poeg Lembit lahkub 1955. aastal Palanumäelt Soepalule. Saatus on kui ennustamata ettemääratus, elulugude kohal hõljuv lugu, mis ilmutab end tagantjärele juba teistes eludes otsekui tühjuse vari. Saatsesõna on romaanile kirjutanud Rein Veidemann.

Virolainen Mats Traat kuljettaa tuotannossaan kuvitteellisen etelävirolaisen Haralan kylän asukkaiden tarinoita Edgar Lee Mastersin Spoon River -antologian hegessä kirjoitetuilla nekrologeilla. Merja Ahon ja Hannu Oittisen suomennosvalikoima sisältää 1976 julkaistun ensimmäisen Harala-kirjan kokonaisuudessaan sekä poimintoja myöhemmin kirjoitetuista tarinoista, mm. kokoelmista Harala elulood ja Uued Harala elulood (Kupar 2001, 2002), jotka kommentoivat kärjekkäästi myös neuvostoaikaa, kyydityksiä, metsäveljiä tai vaikkapa markkinatalous-Viroa.