Tina Nopola

Räpimehe Risto om põnõva latsi raamadusara päätegeläne. Tä eläs kuun tädi Roosiga ja tälle miildüs väega trummi lüvvä. Ütele inemisele näide majan ei miildü Risto muusiga ja tä näkas postiluugist ähvärdüskirju sisse tsuskama. Pelgäjä tädi Roosi om valmis uskma, et kirä tulõva alomadsõ kõrra herrä Lindbergi käest, a Risto pand tähele, et ülemädse kõrra kortina aknõst paistus tihtsäle võõras nägo. Ütskõrd terhvsi Risto ja Roosi ello Teresa ja Andero - salahanõ imä ja timä kavala näoga poig. Kas näil om midägi ütist tuu inemisega, kiä kõgõ aknõrõiva takast kaes?

Siiri näütäs titarõividõ kastist lövvetüt luttu väikulõ-Ottolõ, kiä tuhn himoga titaasjo seen. Ku vällä ilmus väiku-Otto vana käro, taht Siiri vaäkulõ-Ottolõ titarõiva sälgä panda. "Kül om nunno tita," ütles Siiri. A mis juhtus, ku tita pakõ mängopargin ja keskmine-Otto, suur-Otto ja Siiri tedä takan ajasõ? Kas tita lövvetäs Ameeriga mäki päält vai lindaja sivvu koobast, ja kas keskmine-Otto ja suur-Otto saava teedä, kiä hindä pitsimütsükese ala käknü?

Siiri-sarjast võru keeles ilmunud kolmas raamat. Siiri heränes hummogu ja tälle tulõ miilde: täämbä om mu sünnüpäiv! A kon om kingitüs? Õkva nakkas rõivakapist kostma krabinat. Säält kargas vällä väiku elläi, pinikutsik!

Väiku-Otto saa külälidses täditütre Kerttu. Siiri ei olõ ilmangi nännü nii kasimalda last. Kerttu kargõlõs mualumbin, väherdäs liivakastin ja habi väiku-Otto sünnüpääväl lihapallikõisi. Siiri meelest omma Otto väega latsigu. "Nä tahtva minnä Kerttuga üten mualumpi", ütles Siiri imäle. Sis löüd Siiri nipi, kuis Otto tagasi saia. Midä arvasõ Siiri plaanist Kerttu ja Otto?