Toomas Vint

EESTI NOVELL 2019 on teine raamat uuest sarjast, kuhu neli koostajat on valinud põnevaid ja eriilmelisi palu möödunud aasta novellisaagist. Sest lisaks Tuglase novelliauhinna saanud lugudele on uudisjutumaastikul muudki huvitavat, mis aga pahatihti laiema lugejaskonna ja tunnustuse eest varjule jääb. Sel aastal on kogumikus 18 lugu, sajanditagust kirjanduspilti esindab otse Siuru kaante vahelt tänapäeva tõstetud Johannes Semper. Novelliregistrid on mitmekülgsed - leiab lõikavat satiiri, muhedat huumorit, tõsipaatoslikku elukaemust, kirjanduslikku koomiksit, elu pärast surma, seksuaalhälbeid, kasside hingeelu, järsku ilmub keset uusaastaööd tank T-72. Kõige rohkem, nagu arvata võibki, on raamatus surma ja armastust, neid elu suurimaid müsteeriume. Ja maaelu. Sest me oleme ikkagi maarahvas, kes tunneb ennast ainult siis kindlalt, kui külmal talvel puud otsa ei saa.

T. Vint - izvestnyj estonskij khudozhnik i ne menee izvestnyj pisatel. S 1973 goda - chlen Sojuza khudozhnikov, s 1977 - chlen Sojuza pisatelej. V popytke klassifitsirovat khudozhestvennoe tvorchestvo T. Vinta kritiki ispolzujut takie terminy, kak intellektualnyj naivizm, transavangard, metafizicheskaja zhivopis, magritt-sjurrealizm. Sam on svoi raboty imenuet kontseptualnymi pejzazhami. V literature T. Vint zajavil o sebe v 1970 godu kak novellist. Rannee tvorchestvo Vinta kharakterizujut kljuchevye slova: igra, perepletenie irrealnogo s realnostju, odinochestvo, dushevnye protivorechija, erotika. Ironija gusto zameshana na lirike. Na segodnjashnij den Vint - avtor neskolkikh postmodernistskikh romanov i sbornikov korotkoj prozy. T. Vint - neodnokratnyj obladatel premii im. Frideberta Tuglasa za luchshuju novellu, laureat premij Estonskogo "Kapitala kultury". V 2015 godu pisatel i khudozhnik za knigu "16 zagadochnykh zhenschin" ("Mõned kummalised naised") byl udostoen premii im. Eduarda Vilde - starejshej literaturnoj nagrady Estonii.

In this collection which contains both autobiography and fiction, the prominent Estonian artist and writer Toomas Vint, whose career spans the Soviet period and Estonia’s re-gaining of independence, demonstrates his characteristic mischievous, dark sense of humour, an artist’s eye for visual detail, and an experimental approach to form. His main themes are the fine dividing line between fantasy and reality, man’s foibles, frailties and capacity for self-deception, and the absurd and sometimes tragicomic nature of the human condition.