Vahur Laiapea

Serhiy Kazimir, a Ukrainian officer, stood against Russia’s aggression in 2022, only to be captured during a reconnaissance mission on March 11. Imprisoned for 691 days, he was liberated in a prisoner exchange on January 31, 2024. While some of his comrades remain captive, Serhiy’s story of survival and resilience comes to light. Vahur Laiapea, an Estonian documentary filmmaker and prolific author, has ventured into Ukraine fifteen times since the war’s onset, capturing the human side of conflict in his works, including Diaries from Ukraine (2025). His writing bridges the emotional divide, bringing the reader face-to-face with the war's impact on individuals. His narratives, steeped in pain, are not for the faint-hearted but are essential for those brave enough to engage with the truth. In spring 2024, Laiapea started documenting Serhiy’s life post-captivity, and from those interviews, this book emerged. It is Serhiy’s raw testimony of his ordeal. As these lines are being written, Serhiy is back on the front line, defending Ukraine near Pokrovsk in Donbas.

Soe veri ja külm veri. Piinatud Pavel Rostovi vanglas. Verevalumid Vova seljal. Headuse armeed ja vägistatud naised. Need on mõned pealkirjad Vahur Laiapea Ukraina sõjast ja selle inimestest kõnelevast raamatust. On lausa uskumatu, et need lood ei pärine mitte kusagilt kaugelt, barbaarsest minevikust, vaid meie tänapäevast, aastatest 2023-2024, ja siitsamast Euroopast. Autor ei saa selle raamatu lugejale soovida head lugemist. Selleks on need lood liiga rasked. Aga ta soovib aeglast lugemist nii silmade kui südamega, hingesideme loomist sõjas ja sõja pärast rängalt kannatavate inimeste ja rahvaga. See on raamat, mida pole kerge lugeda, kuid mille läbilugemise järel oled ise parem inimene.

War needs statistics. Numerical data on enemy casualties, equipment, losses and victories. But only those who come very close to it understand the nature of war. Only those and anyone who goes off to war themselves. War mercilessly exposes one’s innermost depths. Those perceived to be strong may prove to be weak, just as those perceived weak may in fact be strong. When writing this book, Vahur Laiapea went to meet people who are deeply affected by Russia’s aggression in Ukraine, whose loved ones it kills and maims, whose souls are left with scars that will never completely heal. Vahur Laiapea is an Estonian documentary film maker and writer whose work has at times led him into extreme situations. On April 18, 2017, he was kidnapped in Afghanistan by members of the Taliban. Late that evening, he was standing on the edge of a ready dug grave expecting machine gun fire to riddle his back. It didn’t. Laiapea has visited Ukraine on numerous occasions during the ongoing war. He is currently working on a documentary film and a book about Serhii Kazimir, a Ukrainian officer who returned home in January 2024 as the result of a prisoner exchange after having been a prisoner of war in Russia for almost two years.

"Käesolevas raamatus olevate tekstide aluseks on ajalehes "Postimees" 2023. aasta veebruarist novembrini ilmunud "Ukraina päeviku" lood. Kuid need ei ole identsed päevikus ilmunuga. Siia jõudnu on 2023. aasta jooksul kirjutatust välja puhastatud, tihendatud osa. Fragmendid. Pole suurt vahet, kuidas neid tekste paigutada või millises järjekorras neid lugeda. Tervik kujuneb ikka samaks selle jaoks, kes valmis loetut endasse lubama ja tükkidest tervet ehitama. Veidike vaprust võiks selle raamatu lugemise juures varuks olla." Vahur Laiapea

Sõda vajab statistikat. Arvandmeid hävitatud vaenlase ja tehnika, kaotuste ja saavutuste kohta. Aga sõja mõistmiseks on oluline tunda sõtta läinud või sinna jäänud inimese hinge ja nägu. Sõda avab inimese sisu armutult. Nõrgaks peetu võib osutuda tugevaks, seni tugevaks arvatu argpüksiks. Nende inimeste elu, saatust ja omanäolisust on Vahur Laiapea oma lugudes avanud. Et nad ei jääks tundmatuteks väärtusteks sõjamatemaatika abstraktsetes valemites. RAAMATUS LEIDUVAD LOOD ON KIRJUTATUD 2022. AASTA JAANUARIST DETSEMBRINI UKRAINAS, EESTIS JA POOLAS. NEED ON ESMALT ILMUNUD AJALEHES POSTIMEES. VAHUR LAIAPEA on õppinud Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, õpetanud kümme aastat kurte lapsi, püüdnud mõista ja teistele seletada, mis on viipekeel. Loonud ligi nelikümmend dokumentaalfi lmi ning kirjutanud mitu raamatut. Ukraina sõjapiirkonnas tegi ta esimese filmi 2015. aasta kevadel. 2022. aastal käis ta Ukrainas materjali kogumas viis korda.

2011. aastal sattusin ühest vanast "Loomingust" lugema Lembit Kurvitsa jutustust "Üksindus". Kurvitsast ei teadnud ma sel ajal midagi. Lugu aga nõudis, et uuriksin autori kohta. Jõudsin Peeter Sauteri abil ja temaga koos Kurvitsani. Kurvits oli Võisiku hooldekodus kinni nagu puuris. Oli olnud juba neli aastat. Ära ei tohtinud minna, tema eest kostis Tartu linn ja puurist lahkumiseks oli vaja linna luba.

Raamatus on kõrvuti Vahur Laiapea tekstid (2019-2022) ja Johannes Saali maalide reproduktsioonid.